Nägemispuue. Nägemine on välisilmast pildi moodustamine ja selle tajumine, mis kujutab endast keerulist protsessi. Silma sattunud valgus põhjustab silma võrkkesta valgustundlikes rakkudes fotokeemilisi muutusi, mille tulemusena tekkiv valgusimpulss suundub peaaju nägemisteid pidi kõrgemasse nägemiskeskusesse, mis asub kuklasagara koores. Ajus paiknevad nägemiskeskused töötavad saabunud informatsiooni ümber ja alles siis sünnib see, mida me näeme. Silm on ühenduses kesknärvisüsteemiga: kuigi meil on kaks silma, näeme ainult ühte pilti, sest kummastki saadud nägemisinfo töödeldakse nägemiskeskuse ajukoorerakkudes.

Silma võrkkestas on kahte tüüpi valgustundlikke rakke. Need on nn kolvikesed (7mln) ja kepikesed (130mln). Kolvikesed paiknevad põhiliselt silma võrkkesta täpse nägemise ehk kollatähni piirkonnas. Selle läbimõõt on 2,5 mm. Kolvikeste abil näeme päevavalgust, eristame vorrme ja värve. Kepikesed paknevad põhiliselt võrkkesta äärealal ja selle piirkonnas on nägemisteravus tunduvalt madalam kui võrkkesta keskosas. Kepikeste abil näeme hämaras, samuti toimub nende abiga liikumine ruumis ja suurte vormide eristamine (Nõu 1997, 14-15)

Maailmas on levinud mitmeid nägemisinvaliidsuse definitsioone.   Eestis loetakse nägemisinvaliidiks inimest, kelle nägemisvõime on nõrk, et selle puudumine häirib igapäevaelu toiminguid. Nägemisinvaliidiks ei peeta isikut, kelle nägemistervavus võib tõsta normaalse nägemisteravuseni või kelle ühel silmal on normaalne nägemine sälinud. Nägemine võib olla kahjustunud õige mitmel viisil: nägemispuue võib väljunduda madale nägemisteravuseni, piiratud vaateväljana, värvipimedusena, kanapimedusena jne. Nägemispuude äärmiseks väljenduseks on totaalne pimedus, mis ähendab seda, et isik ei erista valgust. Vaenägija on seega isik, kelle nägemisvõime on lihtsalt normaalselt nõrgem, arvestamata seejuures nägemispuude põhjust, iseloomu ja astet. Nii hõlmab see nimetus laia, kuid ebaühtlast rühma. Sageli on piir nägija, vaenägija ja praktiliselt pimeda vahel väga ähmane ja raskesti eristav. Tihti arvatakse vaenägija kuuluvat nägijate hulka. Niiviisi ignoreeritakse nende probleeme. Kui neid võetakse pimedaina, siis eitatakse sellega nende nägemispotentsiaali (White 2000).

Vaegnägemist käsitledes kasutatakse suurt hulka sarnaseid mõisteid, mis oma tähenduslet on siiski erinevad.

1. Nägemishäire all mõistetakse nägemissüsteemi komponentide funktsioneerimishäireid ja nendega seotud haigusi, nagu näiteks katarrakt, reetinahaigused, nägemisnärvi haigused ja peaaju haigused.
2. Nägemisvõime(tus). Mõistet kasutatakse isiku nägemisega seotud oskuste mõõtmisel, nagu lugemine, oriwenteerumine, liikumine, igapäevaelu oskused ja ametioskused. Kahjukspole nägemisvõime määratlemiseks täpseid mõõteskaalasi, kuid järeldusi saab siiski teha. Selleks tuleb eristada oskusi, mis vajavad täpset nägemist, nagu näiteks liikumine.
3. Nägemispuue. See haarab nägemisorganit kui tervikut ja kirjeldab nägemisorgani funktsioone, näiteks nägemisteravus, vaatevälja binokulaarse nägemise, värvitaju, pimedas nägemisvõime vähenemist.

Nägemispuuete liigid. Nägemine võib olla mitmel viisil kahjustunud. Nägemise patoloogia võib avalduda järgmiste nägemisfunktsioonide kahjustusena: a) nägemisteravus – silma võime eristada vaadeldavaid esemeid ja objekte nende vormi ning mõõtmete järgi. Normaalne nägemisteravus on 1,0(2,0). Nõrgaltnägija nägemisvõimet võib parandada abivahenditega, milleks võivad olla mitmesugused luubid, prillid, magnetvisioonid – lugemis ja suurendustelerid, suurendavad ekraanid) jne. Suur tähtsus on valgustusel: selged, tugevad, eredad kontrastsed värvid ja tähed kergendavad lugemist